Eesti English Русский



Otsi
 

Kihnu Maalambast

     
Kihnu maalammas 
Järva-Madisel

KIHNU MAALAMBA TÄNAPÄEVANE KIRJELDUS

Kihnumaalammas on kohalik põlistõug, kes algselt moodustas üle Eestilise maalambatõu, kuid tänapäeval on säilinud vaid Kihnu saarel. Ta kuulub põhja lühisabaliste lammaste rühma ja põlvneb uluklambast muflonist. Tegemist on väikesekasvulise, peente jalgadega ja lühikese sabaga lambaga, kes on säilitanud mitmed aborigeensed tunnused(sarvilisus, tilbad, tugev emainstinkt), kelle vill on kahekihiline (säilinud karvavahetus) valge, hall, pruun, must või kirju. Kihnu maalammast iseloomustab suur tõusisene ja individuaalne mitmekesisus.


Kihnu maalambad Anneli Ärmpalu-Idvandi lambakarjast

Kehaehitus:

Kihnu maalammas on kasvult väike. Täiskasvanud jäärad kaaluvad keskmiselt 50 kg, utt 40 kg; turjakõrgus jääradel keskmiselt 59/ 60/cm ja uttedel 55/ 57/ cm ja laudjakõrgus jääradel keskmiselt 60 /60/cm ja uttedel 57 /58/cm(Kihnu Maalambakasvatajate Selts 2007/ Eestimaa Looduse Fond 2006). Laudjas(mõõt keskkohast) turjast veidi kõrgem, kuid lühike ja luipu, mistõttu kere suhteliselt lühike.

Kihnu maalambad Karl Listeri lambakarjast

Jalad on villatud (vahel esineb hõredat või tükati villa), kaetud madala läikiva karvaga altpoolt kanna ja randme liigest, mis on samas toonis villakuga või sellest tumedam, tumeda varjundiga või kirju. Tüüpiline on musta karvaga jalgadel valgete„sokkide“ või „kannuste“ esinemine. Jalad on peened, keskmine kämbla ümbermõõt uttedel 6/ 7 /7cm, jääradel 7/8/cm ja pöia ümbermõõt uttedel 7/8/8cm, jääradel 8/9cm (KMKS 2007/ELF 2006/ Föreningen Gutefaret 2004) Sõrad on kitsad. Lambad on kergejalgsed, nõtked ja kiire liikumisega.


Kihnu maalamba jäär Inga Ilvese lambakarjast

Sarviline kihnu maalamba utt Inga Ilvese lambakarjast

Pea on väike, suhteliselt kitsas nina, mis vanematel jääradel veidi kühmus. Nägu on nagu jaladki („paljad“ )kaetud madala läikiva karvaga, mis sama värvi villakuga või tumedam, tumeda varjundiga või kirju(triibud, täpid, tähnid, lauk). Tüüpiline on musta karvaga näos valge laugu esinemine või pealael valge laigu, täpi või tähni esinemine.
Sarved võivad olla nii uttedel kui jääradel. Uttede sarved on tavaliselt peened ja püstised, meenutades kitse sarvi; jäärade sarved on tugevad, suunduvad taha ja külgedele või külgedele ja alla. Sarved on samas toonis näo värviga(sageli on heledatel sarvedel must pikitriip), paindudes spiraalselt või kaarjalt, kas siledad või rõmelised(konaratejavaokestega). Jääradel on sarve alged(1-2cm) nähtavad juba sündides või ilmuvad 1.elukuu lõpuks, uttedel ilmuvad kas 2.elukuu lõpuks või 1.aastaselt. Rohkem uttede ja vähem jäärade seas esineb ebasümmeetrilise kujuga ja nõrgalt arenenud(väljaarenemata) sarvi, mis murduvad kergelt ja ei kasva üle 5 cm pikaks. Jäärade sarvede kasv on kõige intensiivsem esimesel eluaastal pikkusesse kuni 35cm ja jämedusse (juure ümbermõõt) 15 cm, edaspidi on aastane kasv vastavalt 5-15cm ja kuni 10cm, alates3,5-eluaastast hakkavad sarved rohkem keerduma ja pikkusesse kasvama (jämedus on enamasti saavutatud) ning tugevamalt kurrustuma.(Tõhela Loomaarst 2002-2009, FG2004)

     
Kihnu maalammas 
Järva-Madisel

Saba on lühike, keskmise pikkusega 21/22/22 cm( KMKS2007/ELF 2006/FG 2004). Sageli on sabal karmim lühike karv mitte vill ja venitatud tipuga kolmnurga kuju.

Eritunnused:Kaela all, ülemises kolmandikus võivad esineda tilbad- üks või kaks nisa taolist villaga kaetud moodustist. Mõnedel säilivad tilbad muutumatuna surmani, mõnedel on tallena tugevalt olemas, hiljem taandarenevad väiksemaks või kaovad peaaegu täiesti ja on tuntavad vaid sõlmekese või nahapaksendina. 


Kihnu maalambad Inga Ilvese lambakarjast

 

Vill:Üks eriti selgesti kihnu maalammast kultuurtõugudest eristav tunnus on kahekihilise villa(alusvillkarvad ja pealisvillkarvad) ning karvavahetuse olemasolu. Kuna korraga on villakus erineva jämedusega villkarvu (peenemaid ja pehmemaid alusvillkarvu, ülemineku karvu ja jämedaid tugevaid pealisvillkarvu) siis on tegemist ebaühtlase villaga, mille reljeefsust rõhutab veelgi mainitud karvade eri värvus ja pikkus.Villa värvus on valge, hall, pruun, must ja kõigi nende värvide segatud ja üleminevad toonid. Villa värvi kirjeldamise hõlbustamiseks võib kasutada skaalat alates mustast, musthall, pruun-hall, pruun, hall, valge-hall ja lõpetades valgega. Villa värvus on erinev nii kehapiirkonniti (horisontaalselt) kui piki villasalku (vertikaalselt). Niinimetatud horisontaalne eri värvus tähendab, et villakus võib esineda teist värvi suuremaid või väiksemaid laike, triipe, täppe, mis eriti selgelt on nähtavad peale pügamist.Sagedasti esineb halli-mustalaigulisust, mustal valget rinnaesist(„manisk“ ) ja valget sabaotsa, harvemini musta-valge kontrastlaigulisust („dalmaatsia“ ). Absoluutselt ühes toonis lambaid leiab vaid valgete hulgast, värvilised on kõik mingil määral kirjud, kusjuures ühel lambal võib olla kolme(trikoloor) ja nelja(tetrakoloor)eri põhivärvi villa, lisaks veel ülemineku toone. Niinimetatud vertikaalne eri värvus tähendab, et alusvill on sagedasti teist tooni pealisvillast, tavaliselt tumedam, vaid valgetel lammastel on mõlemad kihid eristamatult valged. Kõikide värviliste lammaste pealisvillas, olenemata toonist, leidub umbes 1/5musti karvu. Villaku värvus muutub villa kasvades ja lamba vananedes. Tegemist on ajutise ja ealise värvimuutusega. Ajutine villa värvi muutus: tegemist sellega, et paljud valdavalt musta või pruuni villakuga lambad „pleegivad“ villa pikkuse kasvades pealt heledamaks, enamasti pruunikaks, kusjuures peale pügamist on lammas jälle must või hall. Noortel lammastel on see ilmekamalt märgatav kui vanematel, kellel spetsiifiline ealine värvimuutus on toimunud. Vahel on täheldatavad villakus erinevates pruunides toonides laigud, mis on tingitud sellest, et eri värvi vill „pleegib“ erinevalt. Peale pügamist on laigud oma põhitoonis, mitte enam pruunid. Seetõttu on võimalik saada mustalt ja hallilt lambalt pruuni või pruunisegust villa aga musta ja halli karusnahka.Ealine villa värvi muutus: 1½ eluaastast alates hakkab villa värv järjest heledamaks muutuma. Muutumine toimub aeglaselt, alustades pealisvillast, seejärel kaasates ka alusvilla(kusjuures säilib põhimõte– pealisvill on heledam kui alusvill) kuni lõpuks 4-5 eluaastaks peatub mingi tooni juures. Muutus toimub kõigil värvilistel lammastel, ei toimu vaid üleni valgetel, kusjuures mõnel lambal on muutumine vähe märgatav, enamikul aga selgesti jälgitav. See, millise tooni lammas lõpuks saavutab ei ole täpselt ette prognoositav.Tüüpiline on, et tall sünnib süsimustana, valgete märkidega(näol laik, lauk või täpp; pealael laik või täpp, vahel ka„manisk“ , „kannused“ , sabaots) pooleteise aastaselt hakkab muutuma pealisvill hallikaks(„ohakas“ ), seejärel järjest heledamaks halliks, kolme-nelja aastaselt on kogu villak mustjashall, pruunikashall või hõbehall, viieselt toon stabiliseerub, enam ei muutu. Kuna protsess puudutab ainult villakut, siis pea ja jalad jäävad süsimustadeks valgete märkidega nagu sündides, kuid kehal ja sabal olenevalt saavutatud lõplikust toonist  jäävad laigud nähtavaks või mitte. Vahel võtavad ka laigud teise tooni(näiteks valge-mustakirju, muutub halli-mustakirjuks, valge-hallikirjuks või eri hallide toonide kirjuks). Samuti nagu halliks muutumine võib toimuda ka pruuniks muutumine. Üldiselt muutub ka pruun lõpuks halliseguseks.Maalamba ealine värvimuutus on kergesti eristatav kultuurtõugudel (N:meil kasvatatavatel lihatõugudel ja nende ristandeil) esinevast tallede villavärvi muutusest(must läheb valgeks),kuna sel puhul hakkab vill heledamaks muutuma kohe esimesel elunädalal, muutumine on kiire ja peale esimest pügamist on lammas valge ning lõplik toon saavutatud. Nii ajutine kui ealine värvimuutus mitmekesistavad veelgi villa värvi valikut ja võib öelda, et kahte täpselt ühesuguse villavärviga lammast karjas korraga ei leia(v.a. üleni valged).
 

 

Villa struktuur on kahekihiline. Tinglikult alumise kihi moodustavad pehmed alusvillkarvad, mis on peenema kiuga(läbimõõt 10-40mikronit), meenutades karusloomade aluskarva ja paiknevad tihedalt. Alusvill on peenelt lainjas, villkarva pind on ebatasane ja tal on omadus eriti hästi vanuda vildiks.

Kihnu maalambad Kairi Leerimaa lambakarjast

 

Alusvillaga villaku olemasolu tõttu on maalambal säilinud karva e. villavahetus(villaheide) ,mis tähendab perjoodilist alusvillkarvade enamuse iseeneslikku  korraga väljalangemist. Kuna bioloogiliselt kaitsevad alusvillkarvad halva soojusjuhtivuse tõttu lamba keha soojuse kao eest külmal aastaajal, siis kevadel, ilmade soojenedes langevad alusvillkarvad suurel määral välja aga talvel kasvavad uuesti. Villavahetus on selgesti nähtav, kui kevadel lambad jäävad pügamata, siis ilmub villakusse pealisvillast läbi rullidena (nagu hallid „ tolmurullid“ )väljalangev alusvill, mis sagedasti on väga tugevalt vanunud ja„kleepunud“ pealisvilla külge. Mida lähedasemad on pidamistingimused looduslikele tingimustele(aastaringne väljaspidamine) seda korrapärasem ja ühtlasem on villavahetus.Külmal aastaajal moodustab alusvill villakust 80%, soojal aga15-30%. Piltlikult ilmneb see nii, et vastu talve läheb lammas kohevaks, vastu suve aga hakkavad vanunud villatropid villakust välja rippuma. Mida paremad ja stabiilsemad on pidamistingimused(korralik söötmine, kaitse eriti karmide ilmastikutingimuste eest laudas) ja ka kliima soojenemisega seoses on märgatav mõningane villaku „stabiliseerumine“ s.t. alusvilla ja pealisvilla suhte püsimine enamvähem ühesugusena aastaringselt. Et villavahetuse tõttu alusvill ära ei vildiks ja kasutamiskõlbmatuks ei muutuks ning pehme tiheda villaku kättesaamiseks tuleb maalammast pügada vähemalt 2-3 korda aastas.

Kihnu maalambad Inga Ilvese lambakarjast

Lisaks alusvillkarvadele on maalambal ka üleminekukarvu, mis kujutavad endast jämedamaid alusvillkarvu, omades ka pealisvillkarvade omadusi. Tinglikult pealmise kihi villakus moodustavad pealisvillkarvad, kuna nad on pikemad, kulgedes üle alusvilla ja kaitstes seda. Pealisvillkarvad on jämedad(läbimõõt alates 40mikronist) kas täiesti sirged või nõrgalt lainjad, vastupidavad ja karmimad alusvillkarvadest, läikivad. Läige on tingitud pealisvillkarva pindmise kihi(epidermise) ehitusest(ebakorrapäraselt ühel tasapinnal asetsevad soomused), mis võtavad vastu ja peegeldavad pinnaühikule rohkem valguskiiri neid hajutamata.Maalamba villale on omane vähene(katsudes tundub kuivem kui peenvilla ja liha-villa lammastel )rasuhigi (villarasu) e. lanoliini olemasolu. Tema villarasu on kergesti lahustuv  ja valge, mistõttu on villapesemine hõlbus ja ei nõua pesemisvahendeid ning säilivad villa omadused ja kvaliteet. Mainitud villarasu on omane maalammastele  seetõttu, et pealisvill  täidab alusvilla  kaitse funktsiooni ilmastiku olude eest, teistel lammastel on see funktsioon just villarasul, mis on neil seetõttu raskemini lahustuv helekollane kuni roostevärvi.

 

Villaku tüübid ja kasutusalad on eristatavad villakihtide omaduste mõningase varieeruvuse tõttu, mis määrab villaku kasutusala. Villaku tüübi määrab looma vanus, aastaaeg ja pidamistingimused , põlvnemine(millisest liinist, perekonnast, asurkonnast) ja individuaalne isikupära. Tervikuna on maalambad käsitletavad karusnaha lammastena, kelle villak sobib kahekihilisuse, pehmuse ja soojapidavuse, eri värvide, läike ja vastupidavuse poolest ideaalselt kasutuseks kõikide karusnahatoodete valmistamiseks. Vill sobib heide ja lõnga valmistamiseks: pealisvillalt vastupidavus, alusvillalt pehmus. Kui alusvilla osakaal on suurem, siis tuleb õrnem ja pehmem, kui pealisvilla osakaal on suurem, siis tugevam ja läikivam saadus. Vill sobib vähese villarasu tõttu kvaliteetse villaloori valmistamiseks ja alusvilla olemasolu tõttu kraasvillaks ning viltimiseks. Maalammas annab ühe niitega keskmiselt 1- 2 kg villa.

 

 

Üldised omadused: kihnu maalammas on vähenõudlik ja hea söödakasutaja, sobib igasugusele karjamaale ja on suurepärane„maastikuhooldaja“ . Ta on leplik nii liigikaaslaste kui lauda suhtes(elab hästi ka kitsastes oludes, tiheda asustusega sulus) – stressikindel. Ta on kujunenud koos meie kohaliku kliima ja loodusega, seetõttu hästi kohanenud. Pidamiseks sobib kõige paremini külmlaut, kust on võimalus aastaringselt vabalt väljas käia.
 

 

Viljakus on aborigeensele loomale omaselt kõrge. Suguküpsus saabub jääradel 5-6-kuuselt, uttedel 6-kuuselt, sagedasti on esmapoegijad uted alla aastased, tuues 1-2, harvemini 3 talle.Tallede sünnikaal olenemata pesakonna suurusest on keskmiselt 2,5-3,5kg, ulatudes 0,9-4 kg-ni( Tõhela Loomaarst 2003-2009). Vastsündinud talled on vitaalsed ja suremust esineb harva, kuna utt poegib kergelt, võtab hästi talle omaks(tallehülgamist täheldatakse väga harva) ja kaitseb teda. Maalammastel on säilinud sünnituspesa valmistamise ja talle varjamise instinkt.
 

Koostas Anneli Ärmpalu-Idvand. Kasutatud algmaterjalina 2001-2009 Tõhela Loomaarsti, Eestimaa Looduse Fondi, Föreningen Gutefareti, Kihnu Väina Merepargi, Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi maalammaste jälgimise, põlvnemisandmete kogumise, mõõtmise, kirjeldamise, lammaste kaalumise, villaproovide kogumise, fotografeerimise ja muude andmete analüüsi tulemusi enam kui 30 maalambakarjas.

   
   
   
   

   
Koduleht Elitec'st